Legendaarne fraas Eino Baskini (tegelikult küll vist Žvanetski) sketšist, kus joodik kunstisaali satub. Meie puhul, tõsi, on kunstisaal ainuke ühendav lüli, sest kui tahad ellu jääda ning tervena finišissse jõuda, on meri ja alkohol kaks teineteist absoluutselt välistavat nähtust.
Niisiis, lahkunud Pärispealt, võtsime suuna Mandri-Eesti põhjapoolseimasse punkti – Purekkari neemele.
Nad võivad ju öelda, et Kuusalu vallas on kõik suur või suurepärane, aga meil õnnestus siiski üks kitsaskoht leida. See asub Purekkari neeme üsna keskkohas ja oli nii kitsas, et seal võib pingutamata seista üks jalg Hara, aga teine Eru lahes – nii kitsas on see koht!
Peale väikest puhkust ja suplust suundusime tänase eelviimase sihtpunki – Viinistu – suunas.
Ehkki tuul ähvardas puhuda vastu ja meri lainetada küljelt, osutus tegelikkus palju-palju lihtsamaks. Mõnusa briisi ja kerge lainetuse saatel möödusid need neli kilomeetrit otsekui lennates ja randusimegi Viinistu kunstimuuseumi kai ääres.
Pole just palju külasid, kus turistid (sest küllap on kohalikel kõik püsiekspositsiooni kunstiteosed detailideni mällu jäädvustatud) saaksid tutvuda Eesti kunsti parimate saavutustega nii lähemast kui ka kaugemast ajast. Viinistu (pigem küll terve Eesti) peab olema härra Jaan Manitskile selle eest tänulikud.
Meie jaoks tegi Viinistuskäigu eriliseks veel see, et seniste laagrilike (aga ikkagi äärmiselt maitsvate toitudega) tingimuste asemel õhtustasime pika valge linaga kaetud laua taga. Aga söök maitses eelmiste kordadega võrreldavalt st ülihästi. Huvitav küll, kas selle põhjuseks on suurepärased kokad (siinkohal suurimad tänud kõikidele toitlustajatele!) või mereõhk ja aerudega rassimine.
Nüüd veidike puhkust ja siis magustoiduks viimane pingutus – Mohni saarele, tänasesse ööbimiskohta.
Süstaga põhjarannikul 2011 
väike pildiseeria õhtupoolikust Viinistul asub pilt.delfi.ee/suurpea
edu.ee,
raido