Sauna taga tiigi ääres oli allveelaevabaas

Laulis paarkümmend aastat tagasi Pärispea küla mees Ivo Uukkivi. Täna õnnestus meil seda (või vähemalt selle sarnast) baasi oma silmaga kaeda.

Jätsime hommikul kell 10 Arturi ja tema külalislahke perega hüvasti ning pöörasime paadininad Hara poole.

Kes olid varem käinud, need teadsid oodata, aga uustulnukatele oli see päris tõsine üllatus kui jumalast ja inimestest maha jäetud kohast täismõõdus sadam asetses. Selles sadamas käisid Punalaevastiku allveelaevad ennast demagneetimas, et NATO lennukid nende teekonda õhust jälgida ei saaks. Mart jutustas küll mingitest magnetlaengutest, mida allveelaevadele kogunes ja mis siis Haras ära korjati (huvitav küll, kes tema füüsikaõpetaja oli :)?), inimesed kuulasid ja uskusid kah, et sellised laengud olemas on. Usk, nagu öeldakse on kõige tähtsam, teadmisi on võimalik aja jooksul korrigeerida.

Korraks käisime maas ka Hara saarel, aga too oli nii võssa kasvanud ja metsik, et ei kutsunud pikalt aega veetma. Saarelt leidsime ka kirsimetsa, nii et kui on huvi, võite tulla korjama. Ja loendamatul hulgal parmusid, ka nendega peate paratamatult arvestama.

Et tuul oli maa poolt ja küllalt tugev, otsustasime esialgset trajektoori korrigeerida ning pöörasime Loksa asemel hoopis kohe Pärispea suunda. Tugevas külgtuule ja üsna vastiku lainetuse kiuste ületasime lahe vähem kui tunniga ja maabusime Asko juures Pärispea rannas.

Lisaks naisele, lapsukestele ja koertele (mis on üpris tavaline elustandard), elavad Asko juures ka “futu-lehmad”. Korrektne oleks nende kohta öelda küll šoti mägiveised, aga nende vahva tukk tuletas meelde Duran-Durani või Dingo algusaastate muusikavideosid.

Randumise järel algas päeva atraktiivseim osa: meid pakiti Bellarussi (nõukaaegne sinine traktor) kasti ning sõidutati läbi metsa (kus asus Pärispea ajalooline külakoht) küla endisesse kooli-, praegusesse seltsimajja, mis samuti nagu meie mereretk, Euroopa Liidu toel korda on tehtud.

Rahvamajas saime süüa (tänud Loksal tegutsevale Kuivoja puhkekeskusele!) ning lühiülevaate küla ja seltsimaja ajaloost (tänud Asko vennale Argole).

Edasi suundume Mandri-Eesti põhjapoolseimasse punkti Purekkari neemele ja sealt Viinistusse. Nii et oodake järgmisi postitusi!

About arwaja

Seda veebipäevikut peab Enn Kirsman
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to Sauna taga tiigi ääres oli allveelaevabaas

  1. Pärtel ütles:

    Missa nii lahmides siis ironiseerid. Kes sinu demagneetimisõpetaja oli, et ta sulle NATO lennukitest rääkis? Kõlab nagu junga, keda saadeti laeval ämbriga pukspriiti tooma. http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php/Demagneetimine

  2. arwaja ütles:

    Hea inimene. Hinga rahulikult sisse ja loe artikkel uuesti läbi. Küsimus oli: kes oli Mardi füüsikaõpetaja. Kui sa teaksid mis seal koha peal toimus, siis ilmselt saaksid naljast aru. Olgu, esinen siis täieliku enesepaljastusega – mina’p see olin see, kes Mardile koolis füüsikat õpetas. Ja kui keegi püüab vaatamata kõigele mind veenda “magnetlaengute” olemasolus, siis palju õnne talle – eks see näitab tema haritust. Aga, Sul, Pärtel, soovitan ma võtta oma igapäevast rohtu enne kui veebis surfama hakkad, et pisiasjade üle niisama mõttetult ärrituma ei peaks. (Btw… see mereviki on ikka tõeliselt autoriteetne allikas küll millele viidata!)

  3. arwaja ütles:

    Aga demagneetimisest võid, kulla Pärtel, lugeda põhjalikumalt siit:

    1. On olemas meremiin, mille sütik reageerib laeva magnetvälja peale.
    Nii. Üheks võimaluseks sedamoodi hukkasaamist vältida, on muuta laev magneetiliselt täiesti neutraalseks. Demagneetida. Ehk tegelikult magnetiseerida laeva kere no vastupidises suunas. Niikaua, kuni pluss ja miiinus kokku nulli annavad.

    Teoreetiliselt pidid kanali all olema suured elektromagnetid ja nende kohal liigutati laeva edasi-tagasi.

    2. laeva või allveelaeva magnetvälja neutraliseerimiseks on kaks meetodit. See, mida eelmises sõnumis kirjeldati, on passiivne meetod. Tegelikult pole magneteid vaja laeva alla põhja panna, piisab, kui kasutada vahelduvvooluga juhtmeid. Laev sõidab neist mitu korda üle, kuni mõõtmine näitab, et väli on “nullis”. Aga võib-olla kasutati antud juhul tõesti magneteid.

    Selle süsteemi üks puudus on see, et teda tuleb sageli korrata. Iga kord, kui laevale uut kraami peale pannakse või maha võetakse, väli muutub. Sama efekt tekib ka nt remondi ajal. Tegelikult muutub ta ka siis, kui laev sõidab põhjapoolkeralt lõunapoolkerale (ja tagasi).

    Aktiivne meetod on see, kui laeval endal on spetsiaalne generaator peal ja ümber kere (või kere sees) jookseb elektrikaabel. See süsteem pole ka päris veatu. Mõned riigid pooldasid ühte süsteemi, mõned mõlemat. Venelaste kõrval on passiivset süsteemi pooldanud ka inglased. Kui kaarte uurida, siis Lõuna- ja Kagu-Inglismaa sadamate lähedal või Iiri meres on veel praegugi mitu paika, mida tähistatakse kui degaussing range.

    Muide, tegelikult ei reageeri magnetmiini sütik laeva magnetvälja, vaid maakera enda magnetvälja muutuste suhtes

    3. Ehk siis tegelikult on ka erinevaid magnetmiine.
    ja need mida kirjeldasid reageerivad maa magnetvälja muutustele mida iga keha tekitab.erineva moodusega demagnetiseerides(kas siis aktiivse või passiivsega) viiakse lihtsalt see magnetvälja muutus minimaalseks. miin ei ole ka nii tundlik, sest meremiini ülesandeks on tavaliselt kaubaliikluse takistamine,mitte sõjalaevade hävitamine,nende magnetilised ja muud signatuurid on niigi madalad.demagnetiseerimisjaamu võib kohata peale inglismaa ka lähemal-Rootsis,Taanis,Norras,Saksamaal igas riigis neid mitmeid ja kõik sarnased Hara omale (kommentaar: allveelaevadele olid spetsialiseerunud vaid mõned).

    4. Magnetmiinid ja degaussimine (ehk laevakere demagneetimine) on üleeilsese päeva tehnoloogiad, kui täpne olla, siis 1940ndate aastate teema. Praegu kasutavad neid vaid vaesed riigid.

    Praeguse aja teema on hüdraulilised ja akustilised miinid, samuti aktiivmiinid (so miin on tegelikkuses torpeedo laskeseade).

    Teraslaeva muutmine magnetmiinidele raskesti tabatavaks õpiti juba ära 40ndate keskel ja naiivne oleks arvata, et arenenud riigid sellistele asjadele panustavad enam.

    See Hara sadam on samasugune tehnoloogiline “ime” nagu need võitmatu NL mereväe vanaaegsed diiselallveelaevad siin olid. Nendel oli vaid üks näitaja suurema arvnumbriga kui NATO laevadel- müratase :lol:

    Vaevalt usutav, et NATO oleks sõja ajal vene allveelaevade vastu magnetmiine kasutanud, seda eriti teadmisega, et kuskil mujal ei olnud NL mahajäämus nii suur kui allveelaevanduses ja allveeakustikas. Need Nikita-aegsed diiselallveelaevad, mida seal “suureks sõjaks” oleks demagneeditud, oli suurem oht keskkonnale ja oma meeskonnale kui vaenlasele.

    5. Karta on, et Hara jaama eesmärk oli siiski natuke erinev. Tõepoolest, magnetmiine venelased vaevalt et kartsid, aga see, kuidas allveelaeva signatuuri minimaalseks muuta, on tänaseni keeruline küsimus. Huvitav, miks allveelaevatõrjelennukid muidu seda “oga” sabas kannavad (ametlik nimetus peaks olema MAD boom)?

    Kui nüüd magnetvälja juurde tagasi minna, siis see pole mitte laeva kere, vaid kogu aluse “signatuuride summa”, nii et loeb kõik, mis pardal. Laeva väli (või signatuur) muutub lisaks muudele põhjustele ka maakera välja mõju tõttu. Kuus kuud pidi olema “NATO standard” kahe mõõtmise vahel, siis on juba aeg midagi ette võtta

  4. Pärtel ütles:

    Tjah, nüüd üle pika aja taas siia sattudes ja vaadates, ei saa tõesti isegi hästi aru, mis ma seal tookord plõksisin. Vabandust eksitamast ja aitäh hariva lisaloengu eest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s