Märkamatult on jõudnud kätte retke viimane päev.
Hommikul saime eine kõrvale kuulda Toomarahva taluperenainse Ülle pajatusi Käsmu küla ajaloost ja tänapäevast, samuti talust ja turismiettevõtluse võimalikkusest Põhjarannikul. Üllatav oli see, et parima reklaamikanalina, mis kõige rohkem kundesid toob, on ülemaailmselt leviv seljakotimatkajate teatmik Lonely Planet.
Tuul on pööranud ja puhub nüüd maa poolt. Tänu sellele on ka vesi muutunud jääkülmaks nii, et süsta vette lükkamine ja välja tõmbamisel tuleb olla kiire, et ennast ära ei külmetaks. Aga vee peal olles on mõnus ja sile, keskmiseks kiiruseks tuleb kilomeeter 8 minutiga.
Vainupeal randusime otse kabeli kõrval. Sealsamas ootas meid külavanem Mart, kes kutsus meid kirikusse kuulama Piret Villemi lühikest ning südamlikku orelikontsertit. Hiljem tekkis vestlusring, mida vedas kohaliku külaelu edendaja proua Virve Transtok.
Kontserdi aeg oli ülitäpselt ajastatud, sest samal ajal käis Vainupeast üle tugev vihmasabin.
Ilmaga on meil tõesti vedanud, vaid eile hilisõhtul avanesid vast pooleks taevaluugid. Täna saime kah vee peal paar piiska, aga me oleme veega harjunud ja see pole võrreldav isegi aerudelt tilkuvate piiskadega.
Eismal sõime sealses puhkekeskuses lõunat ning seejärel suudusime Rutjale, kus kaldal ootas meid juba Arma ratsatalu perenaine Mare, kes ka retke avapäeval meiega merel kaasas oli. Ta rääkis meile talu saamisloost ning hobuste hingeelust laiemalt. Loomulikult said julgemad ka ratsutamist proovida.
Kohe-kohe algab retke viimane etapp ning peale Karepast möödumist peaks hakkama paistma ka meie retke sihtpunkt – Toolse linnus.
Süstaga põhjarannikul 2011 