Tänane hommikupoolik on olnud üsna töine ja tuuline. Aerutasime esmalt Mohnilt lainetega võideldes ennast Turbaneeme (Turbuneeme), kus ootasid meid legendaarne bioloogiaõpetaja ja kohaliku külaelu aktivist Linda Metsaorg ja lõunasöök.
Kuna ükski toitlustaja ei soovinud meile Mohnil oma teenust pakkuda (miks küll ometi?), pidime tänase hommikusöögi ise valmistama.
Nii nagu ma eile restoranis kahtlustasin, maitses ka Mardi ja Anu poolt valmistatud pudru sama hästi kui eelmised. Lisaks pakkus toimkond hommikupudru kõrvale ka miljoneid väärivat vaadet ja seda kõikides suundades kuhu iganes vaatasid.
Peale sööki ja enne esimest aeurutamist (sihiks Turbuneeme/Turbaneeme) tegime giid Maie juhendamisel saarel veel ühe tiiru ning vaatasime üle ka need paigad, mis öösel nägemata-vaatamata jäid.
Õhtusöök söödud ja hommikusöögiks tarvilik materjal varutud, startisime Mohni suunas. Meri oli suhteliselt rahulik ja nii jõudsime Mohni kivisesse randa täpselt sel hetkel kui Päike loojus ja tuletornis süttis tuli.
Legendaarne fraas Eino Baskini (tegelikult küll vist Žvanetski) sketšist, kus joodik kunstisaali satub. Meie puhul, tõsi, on kunstisaal ainuke ühendav lüli, sest kui tahad ellu jääda ning tervena finišissse jõuda, on meri ja alkohol kaks teineteist absoluutselt välistavat nähtust.
Laulis paarkümmend aastat tagasi Pärispea küla mees Ivo Uukkivi. Täna õnnestus meil seda (või vähemalt selle sarnast) baasi oma silmaga kaeda.
Pärast hommikupoolseid aerutamisi ei osanud keegi ennustada, Tapurla ots kujuneb tõeliseks “jalutudkäiguks” pargis.
Järgmised 9 km aerutatud, tüürisime kivide vahelt Juminda randa, kus ootas meid kohalik teadjamees Uno Grönkvist, kelle esivanemad on siinkandis elanud üle kolmesaja aasta.
Uskumatu küll, aga “kurnava” süstamatka plaanilisest lõunasöögist võib kujuneda tõeline gurmee-elamus, seda eriti sel juhul kui teele (või peaks kirjutama veele?, Merila talust ca 6 km aerutusteekonna kaugusele) jääb ette kodurestoran Mer-Mer.
Perenaine Merrit rääkis meile oma ettevõtmise saamisloost, sellest kuidas paljud sõbrad pidasid alguses seda projekti hullumeelsuseks, aga nüüd muretsevad selle pärast, et enam polegi võimalik lihtsalt sõpradele külla minna, sest rühm gureehuvilisi on enamasti juba ees.
Kadeduse suurendamiseks lisan retkeliste lõunamenüü: meie ööbimispaiga lähedalt täna öösel püütud ja suitsetatud lest, siinsamas lähedal mahedalt kasvatatud värske roheline salat ning keelt alla viiv marjakook.
Ehkki meil jäid keeled alles, oli lõunasöök oma maitselt ja kvaliteedilt võrreldav (ei, mis ma räägin, ületas kõrgelt) pealinna parimate restoranide omaga.
Järgmised pea 10 kilomeetrit süstasõitu selja taga maabusime Tsitres Merila talus, kus peremees Toomas meid pasunahelide saatel muulil vastu võttis. Laud oli kaetud ja saun köetud.
Nonii, nüüd see siis algas! Umbes tund aega tagasi startis meie 27st (?eks me loe õhtul üle) liikmest koosnev ekspeditsioon Valkla rannast Toolse poole.
Viimased ettevalmistused enne teele minekut
Peale 50 minutist aerutamist oleme jõudnud esimesse sihtpunkti — Pedassaare rannale. (Läbitud distants täpselt 3 km).
Mardi käest saime teada, saare nimi ei tule mitte sellest, et pedagoogilise instituudi tudengid (pedakad) siin pidu panemas käisid, vaid hoopis sellest, et saarel kasvab palju männipuid (pedakaid).
Mart rääkis veel paljustki muust huvitavast. Usun, et mõnigi meist sai mõne uue teadmise juurde.
Koprad? Ei, hoopis rähni töö!
Peale saarematka istume taas paatidesse ja suundume esimese päeva sihtpunkti Tsitresse, kus Merila talu rahvas ja Ott Sandrak meid juba ees ootamas on.
Vaade Pedassaarelt Tsitre suunas. Nii lähedal, aga samas piisavalt kaugel
Süstaga põhjarannikul 2011 